Aklimatiseerun.

Esimene päev kodumaal. Ei viitsinud üldse voodist välja ronida - ööpäevaringselt nii pime, et kust mina tean, millal ärkama peaks?
Raske on kohaneda järsult langenud populaarsusega. Eesti meestele ma näiteks üldse peale ei lähe, aga Marokos ma olen miskit superstaari laadset. Vanemad onud pakkusid minu eest isegi sõbrannale kaamleid (noh, nad arvasid, et me oleme õed).
Tegelt ma olen jube kurb, et mul pole aastavahetusel Eestis mitte kuhugi minna - nagu alati, igal aastal tegelt. See vist ei muutu kunagi. Vahepeal oli juba kiusatus vabatahtlikult lisavalveid v6tta, et enda olemasolu kuidagi õigustada. Tahaks tagasi soojale maale mustade poiste juurde, kes ütlevad, et ma olen ilus, tark ja hea ja keedavad mulle makarone veiselihaga.

Kuna ööd olid Marokos mitte ainult mustad, vaid ka suht jahedad, siis ma sain külma ja olen nüüd sihuke.
Stockholmi-variant on kah endiselt õhus. Vahepeal olin kindel, et ei lähe, a nyyd jälle asi kahtlane...