teisipäev, 31. jaanuar 2006

tiistai 31.01.2006

Enamik valediagnoose tuleb sellest, et inimesed arsti vastuvõtul liiga palju räägivad. Kuna yldiselt on rusikareegel, et mida rohkem kaebusi, seda tervem inimene (surijad tavaliselt üsna kuss), siis võib teinekord katastroofiliste tagajärgedeni viia selline erand, kus päriselt haigeks juhtub jääma mõni erakordselt jutukas tädi.
Seega soovitused inimestele, kes peaksid sattuma välismaalasest arsti vastuvõtule:
1. Sisusta oma paaritunnine ooteaeg mõistlikult - selle asemel et õe käest iga 5 minuti tagant uurimas käia kaua ootama peab, yrita endaga aru pidades selgusele jõuda, missugune kaebus on kõige olulisem ja keskendu sellele.
2. Ylemäärane jutukus on ka diagnoos, aga ei pruugi alati ainus viga olla. Seega kui arst on yhe haiguse leidnud, võib ta edasistest otsingutest loobuda.


NÄITEKS, kuidas öelda arstile seda, et on palavik.

NII PEAKS : "Mul on palavik"

NII EI TOHIKS: "Viimasel ajal öösiti ärkan aeg-ajalt yles ja siis on selline õhupuudustunne, et nagu poob ja kohe-kohe lämbun, samal ajal lähen yleni higiseks ja kohe särk on märg ja syda ka klopib, jube vastik. Kurgus selline imelik tunne, ma mõtlesin et äkki mul allergiline astma , sest minu sõbrannal oli sama moodi ja minu lastel ka on allergia.
Aeg ajalt on väike palavik ka."


Lõpetuseks siiski: rääkimine hõbe, vaikimine surm.

Kommentaare ei ole: