Täna hommikul tuigerdasin uimase peaga kööki ja lülitasin veekeetja seinakontakti, tagasihoidliku eesmärgiga hommikune kohv rindu tõmmata. Ja üllatus, üllatus! Sügavkülmik hakkas tööle...
Siinkohal võib igaüks oma fantaasial lennata lasta, aga ma võin vihjeks öelda, et olin kodust ära nädal aega ja eelnevalt oli kolimiseesmärgil 2 kapi kraami ÜHTE kappi kokku surunud, nii et seal polnud isegi viineri jagu vaba ruumi. Prügikasti juurde ei jaksanud ma seda musta äraviskamisele kuuluvat prügikotti igatahes tassida, vaid pidin lohistama. Kaotuseks oli umbes 6 kilo liha, 6 kilo sinki, 4-5 kilo maasikaid, vaarikaid, sõstraid ja muid marju. Lisaks paar kilo võid, ja muud nipet-näpet (grillvorstid, pirukad) jne.
Aga nüüd jõuame selleni MIKS nii läks....
Sellepärast, et juhuslikult põeb minu ema sellist haigust, mis seisneb selles, et iga kord kui 2-ks päevaks kodust ära minnakse, siis tuleb kõik toad läbi kammida ja kõikvõimalikud juhtmed seinakontaktidest välja kiskuda - olgu need siis teleka, raadio, rösteri, mikrolaineahju või mõne muu kodumasina omad. Miks? Vot ei tea. Ilmselt ei suuda vanainimene vaatamata korduvatele seletamistele aru saada, et triikraud on triikraud ja muud kodumasinad ei ole samasugused nagu triikraud.
Seekord oli ta siis omast arust veekeetja seinakontaktist välja tõmmanud, aga noh, kogemata oli sügavkülmik sama pikendusjuhtme otsas. Pustjakii!!!!!! Kas kellelgi on kogemusi, et veekeetja plahvatab teie nädalase äraoleku ajal, kui ta ise on küll väljalülitatud asendis, aga see alusplaat jääb seinakontakti??? Palun öelge, et on jah selliseid asju juhtunud, siis ma näen kogu sellel tegevusel MINGISUGUSTKI MÕTET.
Ehhhhhhhhhh.................
Ja siis veel need Aafrika näljased lapsukesed...
neljapäev, 12. juuli 2007
kolmapäev, 11. juuli 2007
Aga minul kriiksus.
Kui siin mõnel inimesel prääksub, siis tuleb tõdeda, et ka mind ootas täna koju jõudes üllatus. Nimelt käisid läbi kogu korteri umbes pooleminutilise intervalliga südantlõhestavad kriiksatused - täpselt nagu keegi veaks kriidiga mööda tahvlit või kõnniks kummitaldades üle linoleumpõranda. Heli oli oma tugevuselt ikka seesugune, et imestasin, et esimese asjana ei sööstnud mind sõimama ärritunud naabriparv, kes polnud juba 3 ööd magada saanud...
Yleilääkärist dr.Watsoniks ümber kehastudes asusin heli asukohta tuvastama, ja esimese kahtlusalusena langes minu tähelepanu külmkapile, mille ukse vahele oli minu esivanematel õnnestunud suruda pooleteistliitrine veepudel. Paraku ei olnud neil õnnestunud pärast seda enam külmkapiust kinni suruda, aga õnneks ei lasknud nad ennast sellisest tähtsusetust pisiasjast häirida, ning kulgesid rõõmsalt minu auto tagaistmel Eestimaa poole.
Egas minagi ennast häirida lasknud - viskasin aga kõik nädal aega soojas seisnud asjad rõõmsalt prügikasti ja hakkasin külmkapi nuppe näppima, lootuses ilgele kriginale sel moel lõpp teha. Aga võta näpust! Krigin ei lakanud ka pärast tungivat suulist veenmist, ning hakkas tasapisi mu trummikile sisse auku kärsatama. Aru ma ei saand, kust suunas heli tuleb! Täpselt sama lugu nagu Kaderi prääksumisega ;-)
No lõpuks märkasin, et kriiksatuse hetkel vilagatab esiku laes mingisugune roheline lambike. Kui ma selle lambikese peale näpuga vajutasin, täitis kogu korteri kõrvulukustav kiljumine. Tuletõrje asemel taipasin õnneks oma korteriomanikule helistada, kes siis seletas, et suitsuanduri keeles tähendab see kriiksatus: "Vahetage mul patarei! Patarei on kohe tyhi! Patarei, raisk, tühi on! Kas te ei saa aru - vahetage patarei! Türa, ma varsti enam ei jaksa - patarei ära vahetage!!!!! Otsemaid uus patarei sisse panna mulle! ..." Jne, jne,jne.
No minusugune südametu inimene muidugi ei viitsinud poodi patarei järgi minna, mistõttu ma kisast lahtisaamiseks lihtsalt eemaldasin talt selle olemasolevagi. Lõpp hea, kõik hea. Aga Kaderile edu!!!!
Yleilääkärist dr.Watsoniks ümber kehastudes asusin heli asukohta tuvastama, ja esimese kahtlusalusena langes minu tähelepanu külmkapile, mille ukse vahele oli minu esivanematel õnnestunud suruda pooleteistliitrine veepudel. Paraku ei olnud neil õnnestunud pärast seda enam külmkapiust kinni suruda, aga õnneks ei lasknud nad ennast sellisest tähtsusetust pisiasjast häirida, ning kulgesid rõõmsalt minu auto tagaistmel Eestimaa poole.
Egas minagi ennast häirida lasknud - viskasin aga kõik nädal aega soojas seisnud asjad rõõmsalt prügikasti ja hakkasin külmkapi nuppe näppima, lootuses ilgele kriginale sel moel lõpp teha. Aga võta näpust! Krigin ei lakanud ka pärast tungivat suulist veenmist, ning hakkas tasapisi mu trummikile sisse auku kärsatama. Aru ma ei saand, kust suunas heli tuleb! Täpselt sama lugu nagu Kaderi prääksumisega ;-)
No lõpuks märkasin, et kriiksatuse hetkel vilagatab esiku laes mingisugune roheline lambike. Kui ma selle lambikese peale näpuga vajutasin, täitis kogu korteri kõrvulukustav kiljumine. Tuletõrje asemel taipasin õnneks oma korteriomanikule helistada, kes siis seletas, et suitsuanduri keeles tähendab see kriiksatus: "Vahetage mul patarei! Patarei on kohe tyhi! Patarei, raisk, tühi on! Kas te ei saa aru - vahetage patarei! Türa, ma varsti enam ei jaksa - patarei ära vahetage!!!!! Otsemaid uus patarei sisse panna mulle! ..." Jne, jne,jne.
No minusugune südametu inimene muidugi ei viitsinud poodi patarei järgi minna, mistõttu ma kisast lahtisaamiseks lihtsalt eemaldasin talt selle olemasolevagi. Lõpp hea, kõik hea. Aga Kaderile edu!!!!
Minu uus kodu (mein neues Zuhause)
Sõbra jaoks on valla mu uks....
Yleislääkäri Pingike:
Sisemine ilu näeb hetkel kogu korteris välja umbes täpselt seesugune.... aga töö käib!
jatkuu....
Laagri Maksimarketi parklas...
....leidub parkimispuudega inimesi lausa kaubikute viisi...
(Otse LOOMULIKULT on tegemist invaliididele mõeldud alaga - ratasoolimärk lihtsalt ei paista sealt auto kõhu alt. Aga äkki sellepärast parkiski viltu? ;-))
teisipäev, 10. juuli 2007
Maskiball.
Seoses ideevälgatuse korras alguse saanud diskussiooniga võimalikust blogijate kokkutulekust, tekkisid järgnevad küsimused:
1. Kui palju inimesi oleks tegelikult asjast huvitatud? Mina, Kader ja Larko võime vabalt kolmekesi ka kokku tulla, aga siis tuleb ürituse nimi ümber muuta "Kolme Blogija Kokkutulekuks" Toitustamine ja jootmine saab sel juhul muidugi ääretult lihtne ja probleemivaba olema, baseerudes 100% minu kokakunstil ja alkoholivarudel. Õhtul mängib DJ veel kõige krooniks "Kolme Tuvi Kohvikut" ka.
Juhul kui rahvast oleks jälle 3-st VÄGA palju kordi suurem number, siis ma peaksin varakult linnavalitsuse käest loa hankima, et kogu majatagune muruväljak telkimisplatsiks välja kuulutada. Karmimal juhul tuleks isegi mõni eraldiseisev mökki hankida. Millegipärast ma küll variant B-sse eriti ei usu, niipalju kogemusi organiseerimise valdkonnast leidub, et yle 10 eesti soost isiku on praktiliselt võimatu samal ajal samasse kohta installeerida.
2. Toimumise täpsem ajakoht. Selle suve jooksul oleks üks suht realistlikuna kõlav nädalavahetus 10.-12. august. Samas olevat teinekord septembrikuu alguseski suhteliselt inimsõbralikud ilmad... Minul tegelikult nagunii terve suvi vaba, nii et suurt vahet pole, sõltub rahva tahtest (kui keegi üleüldse midagi tahab või arvab). Talv pole ju ka millegi poolest paha aastaaeg.
3. Ja üleüldse - äkki kellelgi on veel paremaid toimumiskohti/ideid välja pakkuda ja tahab samuti orgkomiteega liituda, või miks ka mitte, kogu töö ise ära teha?
Larko idee üritusele Soome Eestlaste Liidu ajaveebis, ja miks mitte ka näiteks blog.tr-s, promo teha oleks muidugi asjakohane, kui suudaks vaid enne ürituse toimumise/mittetoimumise, mastaapide, täpse aja ja koha suhtes kokku leppida. Kodueestlasi ma võiksin ilmselt isegi üle lahe transpordi asjus mõnevõrra abistada (stiilis: otse autoga Tallinnast sündmuskohale).
Kui kellelgi tekkis, vaatamata hapukurgihoojale, eelkirjutatu mõjul mingisuguses ajupiirkonnas elektriline aktiivsus, siis andke kommentaariruumis teada...
1. Kui palju inimesi oleks tegelikult asjast huvitatud? Mina, Kader ja Larko võime vabalt kolmekesi ka kokku tulla, aga siis tuleb ürituse nimi ümber muuta "Kolme Blogija Kokkutulekuks" Toitustamine ja jootmine saab sel juhul muidugi ääretult lihtne ja probleemivaba olema, baseerudes 100% minu kokakunstil ja alkoholivarudel. Õhtul mängib DJ veel kõige krooniks "Kolme Tuvi Kohvikut" ka.
Juhul kui rahvast oleks jälle 3-st VÄGA palju kordi suurem number, siis ma peaksin varakult linnavalitsuse käest loa hankima, et kogu majatagune muruväljak telkimisplatsiks välja kuulutada. Karmimal juhul tuleks isegi mõni eraldiseisev mökki hankida. Millegipärast ma küll variant B-sse eriti ei usu, niipalju kogemusi organiseerimise valdkonnast leidub, et yle 10 eesti soost isiku on praktiliselt võimatu samal ajal samasse kohta installeerida.
2. Toimumise täpsem ajakoht. Selle suve jooksul oleks üks suht realistlikuna kõlav nädalavahetus 10.-12. august. Samas olevat teinekord septembrikuu alguseski suhteliselt inimsõbralikud ilmad... Minul tegelikult nagunii terve suvi vaba, nii et suurt vahet pole, sõltub rahva tahtest (kui keegi üleüldse midagi tahab või arvab). Talv pole ju ka millegi poolest paha aastaaeg.
3. Ja üleüldse - äkki kellelgi on veel paremaid toimumiskohti/ideid välja pakkuda ja tahab samuti orgkomiteega liituda, või miks ka mitte, kogu töö ise ära teha?
Larko idee üritusele Soome Eestlaste Liidu ajaveebis, ja miks mitte ka näiteks blog.tr-s, promo teha oleks muidugi asjakohane, kui suudaks vaid enne ürituse toimumise/mittetoimumise, mastaapide, täpse aja ja koha suhtes kokku leppida. Kodueestlasi ma võiksin ilmselt isegi üle lahe transpordi asjus mõnevõrra abistada (stiilis: otse autoga Tallinnast sündmuskohale).
Kui kellelgi tekkis, vaatamata hapukurgihoojale, eelkirjutatu mõjul mingisuguses ajupiirkonnas elektriline aktiivsus, siis andke kommentaariruumis teada...
Eksistentsiaalne probleem.
Olen enda puhul avastanud taas ühe uue ajukahjustuse sümptomi - ei viitsi enam Eestis logeleda ja lähen homme vabatahtlikult Soome - tervelt 2 päeva varem, kui just hädatarvilik oleks. Millega see kõik lõppeb?
Puhkus kestab mul ju tegelikult 1. septembrini... (puhkuse alla ei liigitata 4 süütut maakonnahaigla öövalvet).
Ilmselt mängib minu varases lahkumises olulist rolli ka tänane tõdemus, et ükskõik kuidas ma ka ei pingutaks, minu vanemate kass jaksab ikkagi hommikuti minust kauem põõnata.
Puhkus kestab mul ju tegelikult 1. septembrini... (puhkuse alla ei liigitata 4 süütut maakonnahaigla öövalvet).
Ilmselt mängib minu varases lahkumises olulist rolli ka tänane tõdemus, et ükskõik kuidas ma ka ei pingutaks, minu vanemate kass jaksab ikkagi hommikuti minust kauem põõnata.
Uus mänguasi.
Jõudsin tabulaatoriklahviga ilusasti pealkirjakastikesse - aitäh Isemõtlejale kasuliku vihje eest! Soovitan sama ka Kristiinale. Uudist tänases päevas siis niipalju, et sain äsja uue fotoka omanikuks (eelmine jäi lahutuse käigus vastassugupoolele). Siin on siis esimene klõpsatus. Kvaliteedil pole vist väga vigagi (jalgade omal).
Originaalitsema ei hakanud, professionaalitsema samuti mitte. Olympus FE-240 käib minusuguse olendi käekotti küll. Sellega saab varbaid 5 x suuremaks teha. Arvustajad väidavad, et eriti hästi pidi töötama öistes tingimustes, ootame siis innukalt hämardumist.... (Loodetavasti ei löö ta ennast pimedas vastu lauanurka ära, kui hakkab siin võõras kohas ringi kolistama ja pilte tegema, sel ajal kui mina ja muu majarahvas magame.)
Noh, loodetavasti hakkab siis edaspidi ka minu blogis rohkem asjakohaseid originaalfotosid nägema. Üks shveitsi sõber, kes eesti keelest mitte ööd ega mütsi ei jaga, juba kurtis minu blogiga tutvudes, et purjus hamster on, ja lambad ka, aga miks minu enda pilt vaid kusagil tagaplaanil figureerib?
pühapäev, 8. juuli 2007
Veel kokteilidest.
Täna tahtsime lapsepõlve meenutada ja otsustasime õhtul maiustada jäätisekokteiliga - noh selline klassikaline versioon, kus mahl ja jäätis on segamini mikserdatud, ilma igasuguste kuubikuteta. Autoga Tartu poole sõites arutasime, missugust mahla võiks hankida ja kuulda oli järgnevate kandidaatide nimetusi: ploom, virsik, punane viinamari. Lõunakeskuse maksimarketis aga tabas meid nagu välk selgest taevast üllatus - nimelt selgus, et eestlane ei joogi mahla vaid ainult suhkruvett. Riiul suur ja lai nagu meie endine kodumaa, aga näha võis vaid kõikvõimalike pakikesi hoiatussiltidega "jook" ja " nektar". Ploom ja virsik jäidki leidmata, saime ainult naturaalset punase viinamarja mahla. Näha võis ka 100% Aura ananassi ja apelsini mahla, ei mingit valikut. Tomatimahla me pidasime jäätisekokteili jaoks pisut räigeks. Minul jäi igatahes küll üllatusest suu lahti - ma ei kujuta ette, mis valemiga võiks mind sundida poest mahlapakis olevat suhkruvett ostma, seetõttu tekib pettekujutelm, et ka teised inimesed mõtlevad samamoodi...aga vaadates seda tohutut nektarimassi, mis poelettidel laiutab, ei teki küll vahimatki kahtlust, et ilmselt ostjaskonnast puudust pole. Jeerum küll, ma ei kujutaks ette, et ma joodaksin seda ollust näiteks oma lapsele sisse!
Poodide teenindavale personalile - palun pange siis vähemalt pärismahlad nendest nektaritest eraldatuna kusagile mujale riiulile - soovitavalt poe teise otsa, et kui inimene läheb mahla ostma, siis ta ei peaks neid pakikesi nektarite lademete vahelt tikutulega taga otsima.
Poodide teenindavale personalile - palun pange siis vähemalt pärismahlad nendest nektaritest eraldatuna kusagile mujale riiulile - soovitavalt poe teise otsa, et kui inimene läheb mahla ostma, siis ta ei peaks neid pakikesi nektarite lademete vahelt tikutulega taga otsima.
Kuidas ma uue kokteili leiutasin
Reedeöine vestlus minu ja "Maailma" baaridaami vahel. Kirja pandud Kaderi mälestuste järgi:
YL: "Palun mulle suur pooleliitrine vesi, jääkuubikute ja sidrunikuubikutega!"
EK: "Kahjuks meil on sidrunid ainult viiludena..."
YL: "No pange siis alekokikuubikuid!"
YL: "Palun mulle suur pooleliitrine vesi, jääkuubikute ja sidrunikuubikutega!"
EK: "Kahjuks meil on sidrunid ainult viiludena..."
YL: "No pange siis alekokikuubikuid!"
reede, 6. juuli 2007
Tormihoiatus.
Ärge siis imestage, kui minust jupp aega midagi ei kuule...või mine sa tea, äkki on just vastupidi - oleneb kelle seisukohalt vaadata. Noh, igastahes hakkab mul tänasest jälle Tartu-tsükkel.
neljapäev, 5. juuli 2007
Veel fakte.
Paneks kohe inertsist veel ühe tõsiasja, kuigi fakt ei puuduta minu isikut, vaid olen pelgalt konstanteerija rollis:
soome kärbsed on 3 korda uimasemad kui eesti omad - nende püüdmiseks pole isegi piitsa vaja, sest palja käega laksab surnuks enne, kui ta jõuab reageerida. Ilmselt kärbes näeb küll surmahoobiks pea kohale kerkivat kätt, aga enne lendu tõusmist ta mõtleb "na joooo..........".
Seda, et tegemist on fakti, mitte kõigest minu järjekordse frustratsiooniga, võib kinnitada mu lihane isa, kes mul parasjagu külas viibib.
soome kärbsed on 3 korda uimasemad kui eesti omad - nende püüdmiseks pole isegi piitsa vaja, sest palja käega laksab surnuks enne, kui ta jõuab reageerida. Ilmselt kärbes näeb küll surmahoobiks pea kohale kerkivat kätt, aga enne lendu tõusmist ta mõtleb "na joooo..........".
Seda, et tegemist on fakti, mitte kõigest minu järjekordse frustratsiooniga, võib kinnitada mu lihane isa, kes mul parasjagu külas viibib.
kolmapäev, 4. juuli 2007
Narri sõpru 7 korda...
Blogikaaslastel on õnnestunud tekitada midagi kettkirja laadset... Täiesti lahe idee kusjuures ja kidlasti üks väheseid ahelmoodustisi, kus ma nõustun vabatahtlikult kaasa lööma. Niisiis, kõigepealt 7 fakti minust:
1. Olen 175 cm pikk ja parasjagu paks.
2. Elan peamiselt oma kodus.
3. Abielus ma ei ole, sest keegi ei taha mind.
4. Olen loll, aga järjekindel: lapsena tegin oma kaisukarule süsti, nii et vaene loom veest nõretas, ja unistasin sellest, kuidas suureks saades hakkan arstiks. Näe, hakkasingi.
5. 3-aastasena keerasin ma 3-liitrisel koduõlle purgil põhja taeva poole, ning laususin muru sisse voolava märjukese sulina saatel: "Mürk õlu!!!" (Isa kahetses ilmselt kibedalt, et polnud õigel ajal märganud kondoomi kasutada...)
6. Minu baarikapis leidub praegu üle 50 margi erinevaid alkohoolseid jooke. (Suurem valik kui enamikus baarides. Lõviosa pudeleist on avamata - minu kollektsioon.)
7. Tudengipõlves kuulusin ma Eesti Arstiüliõpilaste Seltsi poolt välja antava ajakirja toimetusse. Minu kirjutada oli huumorinurk.
No ma ei tea, kas mul pärast nende faktide päevavalgele tulekut on veel sõpru, aga kes julgeb, teeb järele! Eraldi linke ma ei hakka panema, need leiate minu blogirullist (vaata paremale). Kui jääb väheks, siis vaadake Kaderi omast lisa.
1. Olen 175 cm pikk ja parasjagu paks.
2. Elan peamiselt oma kodus.
3. Abielus ma ei ole, sest keegi ei taha mind.
4. Olen loll, aga järjekindel: lapsena tegin oma kaisukarule süsti, nii et vaene loom veest nõretas, ja unistasin sellest, kuidas suureks saades hakkan arstiks. Näe, hakkasingi.
5. 3-aastasena keerasin ma 3-liitrisel koduõlle purgil põhja taeva poole, ning laususin muru sisse voolava märjukese sulina saatel: "Mürk õlu!!!" (Isa kahetses ilmselt kibedalt, et polnud õigel ajal märganud kondoomi kasutada...)
6. Minu baarikapis leidub praegu üle 50 margi erinevaid alkohoolseid jooke. (Suurem valik kui enamikus baarides. Lõviosa pudeleist on avamata - minu kollektsioon.)
7. Tudengipõlves kuulusin ma Eesti Arstiüliõpilaste Seltsi poolt välja antava ajakirja toimetusse. Minu kirjutada oli huumorinurk.
No ma ei tea, kas mul pärast nende faktide päevavalgele tulekut on veel sõpru, aga kes julgeb, teeb järele! Eraldi linke ma ei hakka panema, need leiate minu blogirullist (vaata paremale). Kui jääb väheks, siis vaadake Kaderi omast lisa.
Töö ja eraelu lahushoidmise presumptsioon.
Tehke nii nagu mina - kolige ridaelamuboksi, kus seinatagune naaber teie otsene ülemus. Minu näite puhul siis siseasjade osakonna juhataja.
Heanaaberlikud suhted algasid sellega, et ma ei tundud oma vastset pomo ilma valge kitlita isegi ära mitte! Vaatasin, et näe, miski tuttava näoga vanamees tuterdab siin - ilmselt mõni patsient...
Kui perekond tuli ennast mulle esitlema ja küsima, et kuhu osakonda ma tööle lähen, siis selgus kohutav tõsiasi.
Heanaaberlikud suhted algasid sellega, et ma ei tundud oma vastset pomo ilma valge kitlita isegi ära mitte! Vaatasin, et näe, miski tuttava näoga vanamees tuterdab siin - ilmselt mõni patsient...
Kui perekond tuli ennast mulle esitlema ja küsima, et kuhu osakonda ma tööle lähen, siis selgus kohutav tõsiasi.
Kääksudest.
Paistab, et on tekkinud diskussioon inimestega kaasnevatest võimalikest kiiksudest. Mina avan hea meelega hammastega kõikvõimalikke pakendeid, limpsin nuge ega ütle ära meeldivast suutäiest otse ühiskatlast. Aga ilmselt peab ka selliseid olema, kust muidu teaksid, et nemad on teistsugused.
Samas pean tunnistama, et ilmselt samuti tänu Küütri minevikule, on minust saanud mingisugune puhtusemaniakk. Teiste kodudes toimuv jätab mind külmaks, aga oma kodus vaatan kogu aeg kahtlustava pilguga ringi, et ega kusagile mingisugust tolmu või muud rokka pole kogunendud. Kõik nädalavahetused Soomes mööduvad reeglina koristustähe all. Kui keegi tahab külla tulla, siis olen stressis, kui mul pole vähemalt 2 päeva aega enne seda korterit läikima lyya - kuigi võõra inimese meelest on kõik korras ka ilma täendava rookimiseta. Eks ta tegelikkuses ole mingisugune haiglaslik fassaadi ületähtsustamine - maksimalistile kohaselt peavad nii minu enda, minu auto, kui ka minu korteri välimus olema laitmatud. Kui see nii ei ole, siis piinlen stressi ja alaväärsuskomleksi käes. Samas tegin elukaaslasega koos veedetud aastate jooksul avastuse, et teise inimese tagant koristamine pole ABSOLUUTSELT minu rida. Teise inimese poolt lauanurgale visatud ajalehed, või kööginurgas vedelev arvutijuhtmete pundar, tekitavad minus nii ränga depressiooni, et koristama ei motiveeri mitte üks ussi- ega püssirohi, ja nii võib korter kuude kaupa ilma tolmuimejat nägemata kultuurikihti koguda. Põhimõte siis selline: "No mida ma rabelen päev otsa nagu orav rattas, kui lõpuks tuleb tema ja viskab ikka oma mustad sokid keset suure toa lauda!"
Aga minul ajab harja punaseks, kui keegi tuleb väitma, et välimus EI OLE tähtis! Et laseme ringi võidunud teksade ja T-särgiga, sest välimus pole tähtis. Riidepoode me ei külasta, sest välimus pole tähtis. Situme nurka, sest välimus pole tähtis. Argumentatsiooniks on loomulikult alati see, et tegemist on mingisuguste ERITI intelligentsete olevustega, kelle IQ langeb kolinaga niipea, kui endale poest mõni moodne riietusese hangitakse.
Samas pean tunnistama, et ilmselt samuti tänu Küütri minevikule, on minust saanud mingisugune puhtusemaniakk. Teiste kodudes toimuv jätab mind külmaks, aga oma kodus vaatan kogu aeg kahtlustava pilguga ringi, et ega kusagile mingisugust tolmu või muud rokka pole kogunendud. Kõik nädalavahetused Soomes mööduvad reeglina koristustähe all. Kui keegi tahab külla tulla, siis olen stressis, kui mul pole vähemalt 2 päeva aega enne seda korterit läikima lyya - kuigi võõra inimese meelest on kõik korras ka ilma täendava rookimiseta. Eks ta tegelikkuses ole mingisugune haiglaslik fassaadi ületähtsustamine - maksimalistile kohaselt peavad nii minu enda, minu auto, kui ka minu korteri välimus olema laitmatud. Kui see nii ei ole, siis piinlen stressi ja alaväärsuskomleksi käes. Samas tegin elukaaslasega koos veedetud aastate jooksul avastuse, et teise inimese tagant koristamine pole ABSOLUUTSELT minu rida. Teise inimese poolt lauanurgale visatud ajalehed, või kööginurgas vedelev arvutijuhtmete pundar, tekitavad minus nii ränga depressiooni, et koristama ei motiveeri mitte üks ussi- ega püssirohi, ja nii võib korter kuude kaupa ilma tolmuimejat nägemata kultuurikihti koguda. Põhimõte siis selline: "No mida ma rabelen päev otsa nagu orav rattas, kui lõpuks tuleb tema ja viskab ikka oma mustad sokid keset suure toa lauda!"
Aga minul ajab harja punaseks, kui keegi tuleb väitma, et välimus EI OLE tähtis! Et laseme ringi võidunud teksade ja T-särgiga, sest välimus pole tähtis. Riidepoode me ei külasta, sest välimus pole tähtis. Situme nurka, sest välimus pole tähtis. Argumentatsiooniks on loomulikult alati see, et tegemist on mingisuguste ERITI intelligentsete olevustega, kelle IQ langeb kolinaga niipea, kui endale poest mõni moodne riietusese hangitakse.
