Rüütli tõbi

Kui mõni inimene ikka pole aru saanud, siis kordan veel yle: kuuldused sellest, nagu oleksin ma suuteline oma peaga mõtlema ja järeldusi tegema , ei vasta tõele. Millal viimane iseseisev mõte, nagu hernes tühjas kastrulis, minu peas ringi keerles, ei mäletagi ausalt öeldes. Olen marionett ja niite tõmbavad peamiselt mehed - kui enda omal pole aega, siis kuuletun ka võõrastele. Vahest annavad paar ärksamat sõbrannat nõu, et kuidas istuda või astuda.
Nädsa.....jälle valgus tatt minu mõttetult laiali olevate lõugade vahelt rinnaesisele, peab ikka omale salvrätikuga abilise palkama, et oleks puhtam, kuivem ja muretum tunne.

PR-mehe karvased käpad

Seoses kuulsa muinasjutuga kuninga uutest riietest:
Minuni on jõudnud info, et selle lõppu on hiljem kuninga järgmise valimiskampaania huvides räigelt moonutatud. Nimelt väidab Andersen, nagu oleks kuningas tõe oma alastuse kohta väärikal kombel vastu võtnud. Tegelikkuses aga olevat ta päras seda, nagu marutõbine koer, suu vahtu täis, mööda linna ringi tuuseldanud ja mitu kaebekirja Õmbejate Keskliitu kirjutanud.

Elueleksiir

Ise vaatan kadedusega, kuidas m6ni inimene suudab kymneid aastaid muutumatuna säilitada oma nooruse värskust ja sära. Nimelt jääb osade inimeste vaimne areng pidama sinna kusagile 14 eluaasta tasemele - ei mingit olulist muutust m6ttemallis järgneva 15 aasta jooksul. Kindlasti on tore igavesti mängida solvunud teismelise mänge, kahju ainult et kogu muu maailm ymberringi oma teed läheb ja hoolitseva mamma-papa asemel on v66rad inimesed, kes sugugi ei t6tta kohe tatist nina pyhkima ja sinikale peale puhuma. Aga noh, selline julm see elu juba kord on.
Ainus asi jääb mul veel natuke selgusetuks: kas see 14-aastase tase pysib siis elu l6puni v6i tuleb mingil hetkel taandareng? Ja mis siis saab?

Näpunäiteid

Juhul, kui inimesel pole eksboyfrendi, kellele muret kurta, kui m6ni otse välja öeldud asi minu blogi lehekyljel ei meeldi (näiteks pasa nimetamine pasaks). Alternatiivne v6imalus oleks kaevata parteile v6i valitsusele. Julgemat pealehakkamist!

Julge hundi krae on valge.

Viimasel ajal on mul tekkinud diskussioon mitme inimesega, kas kurjusele peab kurjuse ja õelusega vastama või mitte. Kristlased teadupärast on teist meelt. Samas vaadates tõeliselt hea südamega inimesi, kes mõtlevad eelkõige teiste, mitte esmajärjekorras oma madalate instinktide rahuldamise peale, näen ma, kuidas neile iga päev krae vahele pasandatakse. Ja kui heasydamlik inimene ka sellest välja ei tee, saab kõhulahtisuse omanik ainult hoogu juurde. Mina arvan, et inimesega tuleb rääkida keeles, millest ta aru saab. Kohalikud mustlased näiteks teavad minust juba kaarega mööda käia.

Ytle mulle

mitu blondiini/ööpäevas kylastab sinu blogi, ja ma ytlen sulle, kes sa ise oled.

Blogi pealkiri

Muideks, minu blogi kaanel seisab "päiväkirja" asemel "päivikirja" sygavast austusest Aapo Ilvese ja tema soome sidemete vastu, kes oli siis minu n.ö. vaimne isa ja teerajaja blogimaailma konarlikel radadel. Viimane lause teeks muideks au isegi Arnold Ryytlile.

Alaväärsuskompleks

Viimasel ajal blogimaailmas saab yha tihemini heita pilku heade ja ilusate inimeste veelgi kaunimasse sisemaailma. Seoses sellega põen nyyd alaväärsuskompleksi – mina olen igavene lurjus juba lapsest saadik: alates sellest kuidas ma viskasin kaisukaru põrandale ja väitsin, et see ise kukkus. Joodik ja liiderdaja veel pealekauba. Pealegi on mul kombeks oma elukaaslase kallal aeg-ajalt asja eest teist taga viriseda ja vinguda. Vahetevahel ma olen asja eest teist taga närviline ja kuri. Lastest pole ma kunagi midagi väga erilist arvata osanud ja sellepärast mul neid ka pole – rohkem nagu enese karjäär huvitab. Vahest ma vannun ja ropendan ja võin inimestele ysna kehvasti öelda. Luuletusi ei loe pea-aegu yldse. Ja just praegu pistis mu elukaaslane solvunult pea ukse vahelt sisse : „ ...sa minuga enam yldse ei suhtle, jah?”

Inspireerituna käsitööblogidest minu viimane saavutus näputöö vallas - tikitud oksekotike.

Soomlased on kiired nagu reaktiivlennukid.

3. augustil saatsin raamatupidamisse e-maili, et palun parandage oma andmebaasis minu aadress ära: ma ei ela juba mitu kuud Kesk-Soomes. Nimelt saabub palgalipik posti teel ja kättesamiseniläheb mitu päeva aega, kui see saadetakse 800 km ringiga.
28. augustil saadeti mulle meil vastu: uuups, noh see kuu läheb veel vanal aadressil Kesk-Soomesse, aga eks siis septembris saad lipiku 6igel aadressil. Igastahes ei imesta ma nyyd sugugi, et pole kuu aja jooksul Turu Ylikoolist mingit vastust oma sisseastumisavaldusele saanud. Heal juhul on mul 1 kuu pärast lootust saada mail, et puudu on koopiad järgmistest dokumentidest....

Meie läänenaabrid soomlased ja ja idanaabrid lätlased.

Täna kuulsin ma kõrgharidusega soomlase suust lauset, mis ilmselgelt iseloomustas minu päritolu: " Nojah, paljud teised idapiiri tagant tulevad arstid..."
Paistab, et olukord pole katastroofiline mitte ainult Eesti haridusüsteemis.

Kuidas ma köömneid jahvatasin.

Asi sai alguse sellest, kuidas ma hirmus tervislike toitude kokaraamatust leidin köögiviljasupi retsepti. Muude juurikate ja vidinate seas kuulus koostisesse 2 teelusikatäit köömnepulbrit.
Sõitsin siis mina 45 km kaugusele kaubanduskeskusesse, leidsin vajalikud juurikad ning siirdusin maitseaineteriiuli juurde jahvatatud köömneid otsima. Mäletasin, et sööme keeles oli köömne nimi miski kymmeli või taolist... Riiul suur ja lai, 100 erinevat maitseainesegu vähemalt. Esialgu pyydis tähelepanu Kynteli nimeline puru. Siiski oli yhel versioonil ka eestikeelne kasutusjuhend ja köömnetest polnud seal miskit mainitud - hoopis mingi aedmaeiteamis-rohi. Siis jauba natuke soojemaks läks - niimelt leidsin purgi nimega "Juustokumina"-ilusti jahvatatud. Pakil eesti keelne hoiatus: "Juustuköömen. Mitte segamini ajada KAUGE SUGULASE köömnega! " Ja lõpuks leidsin ka õged seemned yles - köömned mis köömned, aga jahvatamata. Köömnepulbrist, mitte õrna haisugi.
Pettunult seadsin juba samme kassa poole, kui korraga turgatas pähe geniaalne idee: kui ostaks pipraveski ja jahvataks ise. Mõeldud-tehtud. Pipraveski maksis 13 eurot (sama palju kui kõik muud jubinad ostukorvis kokku), aga noh, äkki tuleb nii hea supp et hakkan iga päev köömneid jahvatama... siis on õigustatud investeering.
Aga oh õnnetust, kodus selgus, et köömned on pipraterade jaoks mõeldud veskiga jahvatamiseks liiga väikesed - jooksevad tirinal läbi veski põhjas oleva augu köögilauale, ega jää sugugi mitte lõiketerade vahele. Aga eestlane on jonnakas rahavas. Autole hääled sisse ja kohalikku kaubamajja. Sealt leidin miski pisema veski, mis oli mõeldud kuivatatud kyyslaugu jahvatamiseks - kyyslauk sees ja puha. Kontrollisin järgi - pragu veski sees nii väike, et köömen läbi ei mahu. Nii et sama jama ei tule nagu pipraveskiga.
Kodus selgus, et veski oli mõeldud yhekordseks kasutamiseks - sellest ka odav hind. Nimelt puudus purgil tagavaraväljapääs - välja sai ainult terade vahelt. Võimatuks osutus purgi sisu s.o. kyyslaugu vahetamine köömnete vastu.
Autole uuesti hääled sisse ja järgmisesse poodi. Sedakorda siis jäi silm pidama soolaveskile. Vaatasin järgi: lõiketerade vahel ilus pisike prigu, köömen läbi ei tohiks mahtuda, kaas käib pealt ära. Hind 17 eurot. Kuna ma ei viitsinud enam 4. korda poodi minna, siis ostsin igaks juhuks ka 47 eurot maksva Severini köögikombaini. Juhuks kui miski jama selle soolaveskiga juhtub olema...
Ja kodus selgus, et minu kahtlus oli täiesti põhjendatud! Köömned mahtusid siiski ka läbi imepeerikese prao veskist välja pudenema, ega kavatsenudki peeneks jahvatuda.
Siinkohal ma jätan vahele selle, kuidas ma köögikombaini pesin ja kokku monteerisin ning kasutusjuhendit lugesin. Lõpuks said terad trumlisse ja masin tööle. Aga võta näpust! Ega need köömned ikka kombainiga jahvatades ka ei tahtnud sugugi peenestuda. Lasin masinal unnata pool tundi. Selle aja peale oli köömneterade kyljest mingil määral eraldunud tolmavat puru. Köömneterad ise olid ikka rõõmsalt terved, aga natuke oli tolmu neist lahti löönud. Pool kööki oli seda tolmu täis. Eraldasin siis sõeludes terade vahelt pulbri - ja ennäe imet! Tulemuseks oli 4 teelusikatäit köömnepulbrit!!!!!!!!!!!!!

Mina arvan, et mul on nyyd kodus 4 teelusikatäit maailma kõige kallimat maitseainet!
Ja supp on igastahes tõesti tervislik, kuna selle valmistamiseks kulunud energiat selle supi enda seest tagasi ei saa.


Loo moraal:
Kallid retseptide väljamõtlejad, te ikka mõelge ka natuke enne kui neid retsepte koostate!!! Kui te järgmine kord kirjutate midagi stiilis: 2 teelusikatäit jahvatatud eesli taguimise kintsu karvu, siis lisage sulgudes juurde, et nimetatud maitseaine ei ole kohustuslik.

Raudpoltnael

Kõik teavad mis on raudne tervis. Ma mõtlesin just välja, mis on rauata tervis:
siis kui hemoglobiini on täpselt poole vähem kui eluaastaid:
98-aastase hemoglobiin on 49. Elav näide on olemas.

Pöördumatu ajukahjustus.

Kirjutasin täna MSN ja ühtäkki tuli selline lause "mitte eritti palju..". Ja mõtlen mis ma mõtlen, välja ei mõtle, kuidas oleks eesti keeles kohane kirjutada " mitte eriti palju" või " mitte eritti palju". Ja ma ei suuda nyyd ka välja mõelda... Igatahes on päris huvitav maailma düsgraafiku vaatenurgast näha - koolipõlves oli mul raskusi nende klassikaaslaste mõistmisega, kes suutsid 1 lauses 5 ortograafiaviga teha...

geriaatria

Nyyd siis uus töö uues kohas, sedakorda on tegemist põneva osakonnaga, põhimõtteliselt näeb asi välja nagu haigla. Kokku on patsiente ühe arsti kohta 56, aga tööd nagu eriti ei ole - tundub uskumatu? Nimelt on osakond jagatud 2-ks: yhe poole peal on patsiendid diagnoosiga "DNR" ehk pikemalt öeldes "Do Not Resuscitate". Teise poole peal on need, kellele seda diagnoosi õigeaegselt ei pandud.
Suurim erinevus 2 osakonna vahel on see, et DNR osakonnas peab iga päev visiidil käima ning ilmast ja tervisest rääkima. Teise poole peal käib arst vaid korra nädala või 2 jooksul - kui aega on, rääkima ei pea yldse.